Ajalugu
Elektrinähtuste uurimine algas maailmas juba 18. sajandil. Elektri praktilise kasutuseni jõuti 19. sajandil. Alustati üksikute generaatorite ülesseadmise ja tehaste oma elektrijaamadega.
Tööstuse kiire arenguga seoses kerkis päevakorda elektrienergia transportimise küsimus ja vajadus elektriliinide järele. Esimene elektrienergia ülekande katse tehti 1873. aasta Viini maailmanäitusel – vahemaa oli 1 km ja ülekantav võimsus 1 kW.
Nagu mujal maailmas, olid ka Eestis esimesteks elektrivõrkudeks ettevõttesisesed võrgud elektrivalgustuse toiteks.
Esimene teade elektri kasutamisest Eestis. Mõned Kreenholmi Manufaktuuri ruumid, mida varasemalt valgustati gaasiga, said elektrivalguse
Arenema hakkasid linnade elektrivõrgud, esmalt suuremates linnades tööstustes ja üksikute majade valgustamiseks.
Narvas Kreenholmi Manufaktuuris ja Joala vabrikus üles seatud elektrijaamad hakkasid tehaste valgustamiseks andma alalisvoolu
Narvas alustati linnavõrgu arendamisega. Saksa okupatsiooniväed seadsid traattõkete pingestamiseks Kreenholmi Joala vabriku keldris üles esimese vahelduvvoolugeneraatori. Alates juulist juhiti osa vahelduvvoolust vaskjuhtmetega liinide kaudu haiglasse ja Kreenholmi juhtkonna majadeni. Pärast sakslaste lahkumist novembris, kasutati traattõkkeid toitnud raudelektriliin osaliselt ära Narva linna varustamiseks. Esimestena said sealt voolu ohvitseride kasiino ja mõned elumajad.
Narva linnavõrk hakkas arenema Kreenholmi Manufaktuuri elektrijaamade alusel.
Põlevkivitööstuse kiire arengu ja energiavajaduse kasvuga tegelemiseks loodi Virumaa Elektri Aktsiaselts, mille eesmärgiks sai elektri andmine mitte ainult põlevkivitööstusele, vaid kogu Virumaale.
Üleriigilise elektrifitseerimiskava elluviimiseks moodustati aktsiaselts Elektrikeskus, mis järgmisel aastal otsustas koondada kõik seni eraldi toiminud elektrivõrgud koos jaamade ja liinidega. Kuna see osutus algul arvatust keerukamaks, siis võrkude koondumine ühe katuse alla lükkus edasi.
Suur osa Kirde-Eesti elektrivõrgust hävis sõjas.
Loodi Virumaa energiarajoon ja algas elektrivõrgu taastamine.
Elektrivõrgud eraldati elektrijaamadest ja Virumaa elektrivõrgud läksid loodud Põhja Kõrgepingevõrkude koososeisu. Selleks ajaks olid suuremad sõjakahjustused likvideeritud ja seni lahus olnud võrkude vahel olid tekkinud esimesed seosed.
Põhja ja Lõuna Kõrgepingevõrkude liitmisel luuakse Eesti Energia Kõrgepingevõrgud
Eesti Energia Kõrgepingevõrkude ja endise Kommunaalenergia võrguettevõtete baasil loodi Eestis viis territoriaalset võrguettevõtet. Üheks neist oli Põlevkivibasseini Kõrgepingevõrgud, mille teenindusterritoorium hõlmas Ida-Virumaad, suurt osa tänasest Lääne-Virumaast ja väiksemat osa Järvamaast ning hiljem ka Jõgevamaad. Sellest algas Virumaa elektrienergeetika kiire areng ühtse tervikuna, mille tulemusel ehitati suures osas välja tänane elektrivõrk.
Ettevõtte nimes asendati „põlevkivibassein“ ning uueks nimeks sai Viru Kõrgepingevõrgud, mis vastas selgemini teenindatavale territooriumile.
Ettevõtte uueks nimeks saab Viru Elektrivõrgud, mis vastas täpsemini teeninduse ulatusele, kuna ettevõtte hooldas lisaks kõrgepingevõrgule ka madalpingevõrku.
Viru Elektrivõrkude koosseisus olnud Narva Elektrivõrk saab iseseisvaks ettevõtteks Eesti Energia koossseisus.
Narva Elektrivõrkude varade baasil moodustati riigile kuuluv AS Narva Elektrivõrk.
AS Narva Elektrivõrk erastati. Elektrivõrgu omanikeks said USA energiakontsern Cinergy Corporation ja Eesti ettevõte AS Sthenos Grupp.
Ettevõtte omandas Viru Keemia Grupp ja firma nimeks sai VKG Elektrivõrgud OÜ.
Algas laialdasem üleminek elektrinäitude kauglugemisele ning 2017. aastaks olid kõik tarbimiskohad varustatud kaugloetavate arvestitega.
Lõpetati madalpingeliinide paljasjuhtmete vahetamine rippkeerdkaabli AMKA vastu, mis oluliselt vähendas rikete arvu ja muutis liinid ilmastikukindlamaks.
Võrguga liituvad aktiivselt päikesejaamad.
VKG Elektrivõrgud OÜ omanikuks sai BaltCap infrastruktuurifond ja läbi fondi Euroopa Investeerimisfond ning pensionifondid. Ettevõtte sai tagasi oma ajaloolise nime, Viru Elektrivõrgud.
